Log in
Latest topics
» PALUN AIDAKE ! by Helerin Sat Feb 09, 2013 1:25 pm
» Milline aastaaeg meeldib sulle Simsis kõige rohkem?
by Eero Mon Jan 07, 2013 4:09 pm
» Simsid.
by Alive- Wed Dec 28, 2011 7:41 pm
» LC Ford VII - Järeltõuked
by mmelllu Thu Dec 01, 2011 8:48 pm
» Ei oska orienteeruda Simsimaa lehel? Võid paluda abi siin te
by Helerin Wed Oct 05, 2011 9:16 pm
» Needid jm.
by Helerin Sat Sep 10, 2011 6:01 pm
» ABI VAJAA :( (The sims 3-ga)
by lilluuuu Tue Aug 23, 2011 2:02 pm
» EA Download Manager
by amorgan Wed Aug 17, 2011 2:34 pm
» 3.Osa - Mike & Kate saavad tagaotsitavaks!
by Evidénce ಠ_ಠ Mon Aug 08, 2011 10:38 pm
» Üks soeng, mida mängust ei leia.
by Cherrygirl12 Mon Aug 08, 2011 9:45 am
Kismet & Jack / 0.10
5 posters
Kismet & Jack / 0.10
by Eesu Fri Aug 27, 2010 5:19 pm
Kismet'i 'uus elu'
Sissejuhatus .
0.1
0.2
0.3
0.4
0.5
0.6
Järgmised osad on postitustes!
Sissejuhatus .
- Spoiler:
Okei. Kismet on 21 aastane naine, kellel oli palju probleeme, nagu ta ise nüüd ütleb, 'eelmises elus'. Joomine, suitsetamine & narkootikumid olid vaid vähesed asjad, mida ta igapäevaselt kasutas. Kuid nüüd, kus ta on olnud (tänu võõrutuskeskuse abile loomulikult) juba 4 kuud nendest asjadest vaba, tahtis ta kolida ära sealt nn. s*taurkast & tulla siia, Minewill'i, et alustada otsast peale oma eluga.
Enne seda, kui ta jooma hakkas, sai ta oma emalt päranduseks 3o'ooo$, millest ta enamuse raiskas narkootikumidele & alkoholile. Lõpuks jäi tal sellest rahast alles vaid pool, mille eest lasi ta ehitada endale korraliku väikse maja. Sinna kolis ta sisse alles paar päeva tagasi ning siit hakkabki tema 'uus elu' pihta. Loodame, et see 'uus elu' tal ka õnnestub.
____
ok, ma tahtsin teha (enda jaoks) midagi teistsugust, ühesõnaga, ma vääga loodan, et teile meeldib ! :]comment's please ! ;D
A, & Print Screeniga ei tee ma pilte sellepärast, et need tulvevad liiiga piklikud :s. loodan siiralt, et see tõesti ei häiri :S.
0.1
- Spoiler:
"Wow, ma üldse ei teadnud, et tomat kasvab kasuvuhoones, mkm. Mis kuradi raamat see üldse on ?" nähvas ta raamatule ning viskas selle sinna samasse trepi alla. "No, oli vaja magada nii kaua?"
"Okei, ma vaatan siis telekat," sõnas ta ning vajutas teleka käima.
"Aghr, nojah, ega liiga hea oligi arvata, et ma midagi siit näen!" sõimas Kis telekat ning viskas puldi raamatu peale.
"Olgu, lihatükike, teeme nii, et sa ei lähe kõrbema, eks?"
Jamh, nagu näha, siis toit tuli tal seekord ilusti välja. "R Õ V E !" karjus ta peale kolmandat ampsu ning viskas taldriku kraanikaussi. "No mis k*radima s*tt see veel oli? Issand jumal, isegi normaalset toitu pole siin linnas!"
Kuigi see oli viimane asi, mida ta teha tahtis, mõtles ta, et mida varem, seda parem. Ja nii see ju ongi. "Fuh, rõve. Ma pean endale ikka nõudepesumasina muretsema!"
Kuna tal oli nüüd töö, siis pidi selleks ka valmistuma. Nii ta siis vedaski end ülesse & pani riided selga. Tundub, et mõne tuju hakkab siin vaikselt paranema.
"Mhm, juukseid natuke siia poole ka & ongi valmis. "Esimene päev tööl, Kis. Jumala eest ära midagi p*rse keera, eks!"
Kismet istus oma autosse & tegi minekut. Töötab ta sekretärina, kuskil suures autoäris.
Õhtul koju jõudes oli Kis vääga väsinud, nagu arvata oligi. Kuna arved olid maksmata, siis mõtles ta need ära maksta, enne kui mingitesse jamadesse satub. Kuradima lehed no, mõtles ta.
Niisiis tõi ta toast reha ning hakkas riisuma. Õnneks neid lehti väga palju polnudki.
& viskas need lehed ilusti ka prügikasti. "Kompostige seal, või midaiganes te teha tahate!" No ikka peab kõigele nähvama.
Kuna täna oli ikkagist reede õhtu & ta polnud veel kuskil linnas jõudnud käija, sest majas on olnud palju tööd, siis mõtles ta, et võiks ka kuskile ööklubisse minna. Helistaski ta siis taksosse & kutsus takso järgi. "Üks asi, Kis! Täna E I joo mitte midagi!"
& esimene asi oli minek baarileti juurde. Okei, ainult üks I L M A alkoholita kokteil, mõtles ta vaiksel pahandaval toonil endale. Suust kostus aga midagi muud: "Üks viin!" "Kohe tips!" vastas mingi ülikole mees baarileti tagant. Aghr, ainult üks pits siis!
Okei, mis see 10 pitsi ikka oli siis!
Oh, mis äge värk see veel on?
Kis läks loomulikult kõige hullema asja peale, mis seal klubis üldse oli. Ja mis kõige hullem, ta pidi ennast seal ise kinni hoidma. "JEAH, BABY!" karjus ta üle klubi. Juba täitsa purjus inimesed elasid talle kaasa, ülejäänud vaatasid teda, kui lolli.
"AII, K*RAT!" samuti kostus see üle klubi. Inimesed ahhetasid & ohhetasid. Kuid ainult üks kutt tuli lähemale.
"Oh, ega te haiget ei saanud. Ma vaatasin, et olete..tähendab kukkusite päris kõvasti!" tuli rääkima see mees, purjus ilmselt. "Um, ja. Eino, natukene sain haiget. Aga noh, nagu näete olen ma terve, eks?!" "Mhm, loomulikult," oli mehe vastus.
"Kas ma tohiksin teid muidu lauda kutsuda?" hakkas mees võrgutavalt rääkima. " Um, oh. Muidugi, aga äkki läheks välja, siin sees on tapvalt palav.. & väga lärmikas!" "Mhm, muidugi. Aga lähme siis.." Nad valisid väljas kõige tagumise koha, et privaatne oleks.
"Teil on väga ilusad silmad," hakkas ta kohe Kis'i võrgutama. "Oh, um. Aitäh. Kas ma saaksin teada teie nime?" küsis Kis, oskamata tegelikult midagi öelda. "Jack, Jackson. Tähendab, täisnimi on Jackson, aga kutsu Jack'iks. & sinu nimi?" "Kismet." "Ooh, kui magus," ajas Jack edasi, "kuule, tõuse korraks püsti, ma tahan sulle midagi näidata." "No, okei." Kis tõusis, samuti ka Jack. "Ära karda, mai hammusta. Vaid.."
"Oh!" sõnas kohkumusest Kis, kuid läks vooluga kohe kaasa. Ega tegelikult ta ise ka nautis seda.
Kui nad lõpetanud olid, küsis Kis: "Läheks võtaks mõned joogid baarist?" "Sa süüa ei taha. Eino, mul p*hhui, lähme siis!" "Ei, ei taha tegelikult."
Jamh, nagu näha, siis jookideni nad ei jõudnud.
Kunagi tundide, minutite, sekundite (Kismet ei pannud aega tähele) pärast sõnas Kis, et peab koju minema. Takso juba tellitud, toimus ka väike 'ärasaatmine'.
"Ma kirjutasin sulle siis käe peale oma telefoninumbri, eks?! Ära mind unusta!" hõikas Kis veel taksost järgi. Njamh, raudselt unustab mu ära! Kis oli vihane, kuid samas ka rõõmus. Tegelikult ei saanud ta enam midagi aru.
Taksost koperdas ta niimoodi välja, et kukkus käpukil kõnniteele. "Bye!" hõikas ta taksole veel järgi, kui ta ise seisis purjult oma maja ukse ees.
Ta kobas postkastist oma võtmete järele ning astus uksest sisse. Kuna tal jaksu polnud, kukkus ta diivanile magama.
"K*radima kõva voodi," kirus ta veel enne uinumist.
____
Jamh, okei. Esimene osa võib olla selline igav võinii, aga siin saab alles jutt nn. hoo sisse . Ikkagist loodan, et meeldis, . Sorries, kui liiga lühike on x] .
0.2
- Spoiler:
Mh, ei saja jälle! Mingi kolmandat päeva juba. Kuna on Kismeti viimane puhkepäev, siis magas ta täna kaua. Umbes kell 10.30 otsustas ta, et oleks aeg ärgata.
Kuna kõht oli tal tühi, otsustas Kis teha endale pannkooke.
Peale reede õhtust pulli otsustas ta, et peab hakkama ikkagi täiesti korralikuks. Ta on enda peale väga vihane, et viina jõi tol õhtul. Samuti on ta otsustanud parandada oma suhtumist teistesse.
Pannkoogid tulid tal väga hästi välja.
Mh, tegelikult polegi see koristamine nii hull, mõtles ta ning seejärel asus ta aeda koristama.
Just siis, kui ta oli välja astumas, helises telefon. Kismet jooksis telefoni juurde ning vastas:
"Tere, Kismet Martice siinpool!"
"Tere, ma olen Jack. Jack Hayes. Mäletate mind?"
Kismet üritas meenutada & see tal ka õnnestus. Tuleb välja, et nii purjus ta ka polnud."A, jah, muidugi. Mäletan küll teid." Issand, ta mäletaski helistada, oli Kismet rõõmus.
"Ma mõtlesin, et reedel seal klubis..noh.. ma vabandan, et ma teiega niimoodi käitusin. Aga.. Tegelikult te meeldite mulle täitsa & ma mõtlesin, et kas me võiksime täna õhtul koos õhtust süüa?" küsis Jack natuke kahtleval häälel.
"Ja, muidugi. Pole vaja vabandada, ka mina käitusin natuke..noh.. tavaliselt ma nii ei käitu. Väga meeldiv oleks teiega täna õhtul õhtustada," vastas Kis peale pisikest mõttepausi.
"Aga ma tulen siis viie paiku järele sulle?"
"Olgu. Ma elan Lundy tänaval, maja number 42."
"Väga meeldiv. Ma olen siis kell 5 seal. Kohtumiseni!"
"Kohtumiseni!"
Kismet pani toru hargile ning vaatas kella. Okei, kell on alles 12. Lähen koristan siis aieda natuke.
Oh jumal, kui palju lehti!
Kis arvas, et üks turgutav vann on just see, mida ta vajas.
Kuna aega veel oli, otsustas ta natuke telekat vaadata.
& kuna aeg liigub üsna kiiresti, siis varsti oligi jub aeg end valmis sättida. "Huh, okei. Näen päris normaalne välja," arutles ta endamisi. Siis piilus ta aknast välja, et vaadata, kas Jack oli juba seal.
Ja oligi. Mõtles seal midagi. Kismet haaras oma koti, vaatas veel korraks ennast peeglist ning astus uksest välja.
"Tere!" hõikas Kis mehele, seda küll natuke ebakindlalt, sest ta polnud ise ka päris kindel, et see tema on. "Oi, tere!" vastas mees ning tuli kiirel sammul Kis'i juurde.
"Te näete väga ilus välja!" kiitis Jack.
"Aitäh. Ma keeran ukse lukku ning võime siis minna."
Agh, mullle niiii meeldib ta auto. Selle peale hakkas ta ise ka naerma. Tasakesi loomulikult, et Jack ei kuuleks.
Mõlemad istusid autosse ning hakkasid restorani poole sõitma.
"Sinna sõit võtab natuke aega, kuid mulle endale väga meeldib see koht," rääkis Jack, kui nad foori taga istusid.
"Pole hullu, siis saamegi ju rääkida, eks?" naeratas Kis mehele. "Ma olen kindel, et mulle meeldib see koht."
Lõpuks jõutigi kohale ning istuti lauda.
"Näed, ma ütlesin, et see koht väga ilus."
"Tõesti. Nii armas & romantiline."
Kui mõlemal söödud oli, kutsus Jack Kismeti tantsule. Kismet loomulikult nõustus.
Mul on tunne, et ma hakkan vaikselt armuma!
"Oeh, mulle tõsiselt meeldib see koht. Me peame siia kunagi veel tulema!" rääkis Kis aeglaselt & vaikselt.
"Loomulikult! Tuleme kasvõi 1oo korda!" vastas Jack vaikselt naerdes.
"Vabandust, kui sulle see ei meeldinud," rääkis tasakesi Jack peale suudlust.
"Ei. Ära vabanda! Sa meeldid mulle ka..väga."
Nii nad tantsisid seal, kuni restorani hakati sulgema. Jack viis Kismeti koju.
"Ma helistan siis sulle!" lubas Jack.
Kuna mingi hull närvihaige autojuht ei saanud teha Jack'i autost möödasõitu, pidi Jackson lahkuma.
Kismet läks ülesse & pani selga tavalised riided.
Seejärel läks ta arvutisse, et vaadata oma meili & muid värke.
Oh. Tõesti. Ma arvan, et ma hakkan Jack'i armuma. Aga miks see halb siis on, Kismet? Ei olegi ju! Ahh, ma ei saa teda oma peast välja. Ta käitus nii ilusti minuga. Nagu tõeline d¾entelmen! Eriti see, kui ta saatis mind ukseni & siis see pisike suudlus, see oli ekstraarmas. Oeh, ta on vallutanud kogu mu mõttesüsteemi!
Äkitselt tekkis Kismetil hull koka isu. Noh, õnneks tal oli kokat kapis, niiet ta sai seda rahus juua.
Peale seda läks Kismet ära magama. Selja taga oli ju ikkagi väsitav päev!
Hommikul kuulis ta, et keegi koputab väga valjusti ukse pihta. Niisiis, läks ta vaatama, kes seal on.
"MIDA?! MIDA K*RADIT SINA SIIN TEED?"
____
Jamh, ma ei hakka siia midagi kirjutama pikalt. Üritan kähku saada valmis ka järgmise osa ;D.
A, & kui keegi äkki aru ei saanud, siis kaldkirjas tekst on Kismeti mõtted nagu ;D.
0.3
- Spoiler:
"MIKE?!..&..Lee?" Mike nime juures ma täitsa karjatasin, kuid kui ma nägin Leed. Oma kullakallist tütart, mu süda lihtsalt sulas. "Mida sa tahad!?" nähvasin talle. "Omast arust ma ütlesin, et ma ei taha teda enam kunagi näha. Ja sind ammugi mitte. Omal kodus ju rase naine, võimis?" Ma olin täiesti närvis. Nimelt..Mike oli see mees, kellega Kis lapse sai. See juhtus paar aastat tagasi ning ta vihkas end sellepärast. Kismet oli siis umbes 19. aastane ning kuna ta ei suutnud lapsele täisväärtuslikku elu tagada, andis ta lapse Mike'le. Nimeks pani ta tirtsile Lee. See nimi on talle ammu meeldinud. Mike on nüüd umbes 30 aastane & peaks elama koos oma kihlatuga.
"Nii, värk on nüüd selline. Kuna see v*rdjas jättis mu maha, siis mul ple selle lapsega midagi teha. Niiet, võta!" Ta peaaegu, et viskas lapse Kisile. Kismet püüdis ta värisevate kätega kinni. "Teadmis? Võtangi ta endale. Lee sulle andmine oli kõige hullem tegu, mida ma kunagi teinud olen!" Kis läks täiesti hulluks & karjus üle tänava.
"T¹¹, ära karda kullake. Emme hoolitseb su eest," rahustas ta plikatirtsi. Seejärel sirutas tüdruk käed isa poole ning ütles: "Issi, taha emmet!" Ta tahab oma ema. Muidugi, Kismet, mida sa mõtlesid! Ta ei tea sinust & ei tohigi teada saada!
Enne, kui Kis midagi Mike'le öelda jõudis, oli ta kadunud. "No tore!"´Ta pani lapse maha ning tõi talle ülevalt ühe oma lemmiku jänese. Seda hoidis ta alles, see meenutas talle tema ema. Kuna oli jahe, tõmbas ta endale selga ka hommikumantli.
"No, kullake. Näed. Võta see jänku endale.." ..& ma olen alati sinuga! lõpetas ta lause mõttes.
"Jänkuu!" Tundub, et lapsele meeldib.
Kuna kõht oli juba tühi, otsustas ta teha endale salatit.
Ta sõi seda ise ning andis ka Leele sealt natuke. Ega's tema ju ei tea, mida tohib 2 aastasele anda & mida mitte.
Kuna tirts jutustas koguaeg emmest, otsustas ta, et peab ta kindlasti Lee tagasi andma. Kasvõi siis sellele naisele!
"Okei, värk on nüüd selline. Sa tuled kohe tagasi & viid Lee Juneile. Ma tean, et te elate hästi & et see June on mingi korralik tüüp!" alustas Kismet ärritunult juttu.
"Agh, saa aru. Me läksime lahku! K*rat võtaks, lihtsalt mängi selle Leega, võimidaiganes!" Kosta oli, et Mike oli päris vihane.
"Saad aru! Mis sinust üldse saanud on? Sa ei hooli enam oma lihasest tütrest!?"
"APPPI! Tead, praegu pole üldse kõige parem aeg rääkida minuga!" vastas Mike ning viskas toru hargile.
Mida ma nüüd teen? Ma pean ju tööle minema & raha mul lapsehoidja jaoks ka pole!
"T¹au!" alustas Kismet lõbusalt kõne.
"Oi, t¹au!" kostus vastuseks.
"Tead. Mul oleks üks ülisuur teene sinult paluda. Kas sa tead midagi lastest, 2 aastasest lapsest nimelt?" küsis Kis ettevaatlikult.
"Mm. Milleks küsid muidu?" küsis Jack.
"Noh, täna hommikul tuli mu tü..tähendab mu vennatütar siia ning ma pean tööle minema. Kas sa saaksid teda hoida mõned tunnid?"
"Mm.. Muidugi! Mulle on alati lapsed meeldinud," nüüd kostus telefonist naeru.
"Oh, kohe kergem hakkas. Kas sa saaksid siis kohe siia tulla? Issand, tuhat tänu sulle!" Kismet oli väga õnnelik. Osalt ka sellepärast, et Jack armastas lapsi. Oeh, tegelikult tahab ta ju endale ka paari plikatirtsu saada. Ja muidugi ei unusta ta kunagi Leed.
"Okei. Ma olen mingi poole tunni pärast seal. T¹au!" Toru pandi hargile.
Kis sättis ennast valmis, mängis natuke Leega ning juba tuligi Jack. "Hei!" kostus vaikne teretus Jackilt. "Oh, issand. T¹au! Sa ei tea kui rõõmus ma olen, et saan jätta ta sinu hoolde. Nii fantastiline, et sa teda hoidma tulid. Issand, ma ei suuda sind ära tänada. Aga ma pean nüüd minema!" seletas kiiresti Kis, haaras oma koti ning läks majast välja.
Ta viskas koti kõrval istmele ning ronis kähku autosse. Appi. Iga päevaga armastan ma teda rohkem. Ma ei tea, ma arvan, et see on armastus!' Pole ta ju kunagi tõsiselt armunud olnud.
"No, pisike. Mis su nimi on?" küsis Jack. "Lee," vastas tüdruk. "Lahe, mina olen Jack. Mida sa tahaksid siis mängida?" "Jänku!" hõikas Lee ning päev hakkakski pihta.
Vahepeal oldi juba söödud, mängitud, magatud, veelkord söödud & veelkord mängitud.
"Kus on Lee? Siin ta on!" Jamh, tundus, et ka see mäng meeldis Leele väga.
Samal ajal astus uksest vaikselt sisse Kismet. Nii kui ta nägi neid kahte mängimas, läks ta nägu naerule. Oh. Jack. Ta saab lastega nii hästi läbi. Lihtsalt..maiteagi kas on sellist sõna olemas, mis kirjeldaks seda nähtut. See sulatas täielikult mu südame! "No terekest siis!" hõikas lõpuks Kismet läbi naeru.
Ta kõndis Lee juurde ning võttis ta sülle. "Noh, kuidas teie kahe päev siis möödus?" küsis Kis ning vastuseks sai ta ainult naeru. Tundub, et hästi siis. Lee tahtis veel jänkuga mängida, nii, et Kis asetas ta maha tagasi.
"Issand. Miljon tänu sulle tõesti!"
"Äh, pole tänu väärt. Lee on tõeline pisike printsess!"
"Jah, seda ta on," nõustus Kis.
"A, tegelikult on mul veel üks mure, aga.." alustas Kis uuesti, kui ebakindlalt.
"No? Sa võid julgesti rääkida," julgustas Jack.
"Noh, kuna ma ei oska väga lastega käituda, eks. Siis ma mõtlesin, et.. Noh, et äkki sa jääksid ööseks?" Tegelikult tuli see Kismetile endale ka üllatuseks, et ta seda küsis. Nad olid ju vaid mõni päev tagasi kohtunud.
"Mm, no okei. Aga ma magan diivanil, eks?"
"Em, jah. Eino, tegelikult ma mõtlesin, et teeks Leele ülesse voodisse magamise ning sa lähed ka sinna voodisse magama. Et ma võin ise ka diivanil magada!"
"Eieieiei, ma võin ise ka magada," ajas Jack vastu.
"Mh, no vaatame veel seda asja," ajas Kis kavalalt peale. Ta teadis, et ta saab Jacki ülesse voodisse magama. Vähematl natukenegi saab ta tänada teda selle eest, mida kõike ta teinud on.
"Aga, okei. Üks asi veel. Ma lähen toon kähku kodust endale pid¾aama, sobib?" küsis Jack.
"Jaja, okei. Ma sätin siis ka ennast valmis javärki."
Jack tegi Kismetile pisikese & kiire musi ning peaaegu jooksis majast välja autosse ning sõitis kodu poole.
Aww, maisaa. Ma armastan tema pisikesi musisid. Mõtle vaid, igal hommikul ärkad & vaatad teda. "Tere hommikust," vastan mina. "Tere, musirullike," vastab tema. Siis tuleb siis minu lemmik musi. See kiire, pisike, kuid samas nii hea & üldsegi mitte nii kiire!
Kismet unustas end unistama, kuid järsku meenus talle, et peab veel Lee eest vaatama ning riided vahetama.
Kui Jack tagasi jõudis, pandi koos tüdruk magama. Sweet dreams!
Kuna noortel veel und polnud, istusid nad niisama diivanil koos & vaatasid telekat. Reklaamipausil alustas Kismet juttu: "Ah, ma tänan sind veelkord! Maitea, mida ma ilma sinuta teinud oleksin." "Heh, ei, pole tänu väärt. Pealegi mulle meeldib sinuga koos olla." Mh, jälle see kirjeldamatu pilk tema silmis!
Kis hüppas talle sülle. "Ega sa vastu pole, kui...?" alustas Jack ning lause lõppes suudlusega. Sellise teistsugusena, tormika & kirglikumana. "Ei, ei..!" vastas Kis läbi suudluse.
Kismet oleks hea meelega uinunud tema kaisus, kuid ta ka ise arvab, et ei tohiks sellesse nii kergekäeliselt suhtuda. Ta tahab ise kindel olla, et see on tõesti armastus, mitte mingi hetkeline asi.
& nagu näha, võitis diivanil magamise Jack.
Kuu aega hiljem.
Jamh, ma arvan, et see on tõesti armastus. Ma ei suuda Jack'ist minutitki eemal olla. Ta on koguaeg mu peas. Ja ma igatsen ikkagi Leed ka, kuid ma olen õnnelik, et Mike tuli põlvili mind anuma ja et ta oma Junega kokku tagasi läks. Ma olen kindel, et ta on heas kodus. Mul lubatakse iga kell teda vaatama minna ning kindlasti ma seda ka teen! Lihtsalt, ma pean sellest ennem Jack'ile rääkima. Täna õhtul lubas ta viia mind tagasi sinna imeilusasse restorani, kus meie esimene kohting oli. Ma ei jõua ära oodata!
_____
okei, tuli veits lühem & vb igavam. Aga ma luban, et järgmine on pikem & ma loodan ka, et huvitavam ;D. JAA, sorri kirjavigade pärast, kui neid siin on. Mai viitsi üle vaadata. oh mind laiskvorsti XD. enjoy!
0.4
- Spoiler:
" ..& selle imekauni naise auks," lõpetas Jack toosti. "Äh, sa oled liiga lahke!" ajas Kismet vastu.
Ning siis nad jõid ka. Kismet võttis vaid ühe tibatillukese lonksu, sest ta ei tahtnud, et minevik korduks. Õnneks suutis ta end väga ilusti kontrollida. Seejärel palus Jackson Kismetil püsti tõusta.
"Selle laulu kirjutasin ma sulle, Kismet!" lausus Jack ning laulis Kisile imeilusa loo. See sulatas Kismeti südame.
Laulu lõppedes tõusis ta püsti ning haaras Kismeti oma embusesse. Seejärel surus ta oma huuled tema omadele.
Kuna just hakkas romantiline laul, tantsisid nad veidi & meenutasid seda, milline oli olnud nende esimene kohting. Siis tõmbas ta Kisi lähemale ning sosistas talle kõrva: "Kismet Martice. Ma armastan sind kogu oma südamest. Mul pole sõnu kirjeldamaks seda, mida ma sinu vastu tunnen." Kismeti jalad nõrkusid ning ainus millele ta keskendus olid Jacki imeilusad sõnad. See oli esimene kord, kui keegi niimoodi Kismetiga rääkis.
Kell tiksus aina edasi ning lõpuks viis Jack Kismeti koju.
"Kas sa tahaksid täna sisse tulla?" "Kui sa nii ilusasti palud, siis jah." vastas Jack ning seejärel väljusid mõlemad autost & läksid tuppa.
Toas hüppas Kismet talle sülle ning vastas sellele, millele oleks pidanud vastama ta sealsamas restoranis. "Jackson Hayes. Ma armastan sind tohutult. Ma lihtsalt ei suuda seda sõnadesse panna!" Jack viis Kismeti ülesse.
Nad hakkasid suudlema, kuni Kismet ütles..
"Jack, ei. Ma ei saa, mitte veel." Ta ei tahtnud teha viga, mitte Jacksoniga. "Muidugi, ma saan aru. Ma ei taha pealetükkiv olla!" vastas Jack ning tõmbus Kismetist eemale. "Aga, sa võiksid siia ööseks jääda," palus Kismet. Ta ei tahtnud jätta muljet, et ei taha Jacksoniga koos olla. "Ei, ma lähen parem koju," lausus Jack ning tõusis voodist. Kismet haaras ta käest ning sõnas: "Jack..Ma t a h a n , et sa jääksid." Tegelikult ta ju tahtiski. "No.. Kui sa nii palud," vastas ta naerdes. Nad uinusid mõne aja pärast, üksteise kaisus.
Hommikul ärkas Jackson varem, niiet ta läks süüa tegema. Tegelikult tahtis ta teha pannkooke, või midagi suuremat, kuid Kismetil polnud peaaegu mitte midagi külmikus. Päris varsti tuli alla ka Kismet. "Näed, võta võileiba. Ma tegin päris mitu tükki. Ma oleksin midagi suuremat teinud, kuid su külmik on päris tühi," sõnas Jack ning muigas selle peale.
Kuna tal oli kõht päris tühi, võttis ta ühe võileiva. Süües nad jutustasid ning lõpuks olid kõik võileivad söödud. Peale söömist pandi riidesse & istuti diivani peale, üksteise sülle.
Nad suudlesid & kaisutasid, kuni Jacksonil tuli meelde üks asi.
"Kuule, tead. Mulle praegu meenus, et umbes pool aastat tagasi võitsin ma piletid Twikii Islandile, 5 tärni hotelli. & kuna nende kehtivus lõppeb üsna varsti, oleks vaja need ju ära kasutada. Kõik on tasuta, toit, hotell & lennukisõit. Isegi päris palju raha antakse kaasa. Niiet, kas sa tahaksid minna? Koos minuga?" seletas Jackson.
Kismet mõtles natuke. "Tead, mis? See oleks fantastiline idee, aga kuna see reis toimuks?" "No, lennujaama peab helistama & siis valid ise aja." "Aga, okei..." "Tead, võin ma telefoni kasutada? Ma helistaks kohe ära!" segas Jackson kiiresti vahele." "Võid küll, muidugi. Aga, sul mingit koodi või värki ei ole vaja?" uuris Kis. "Ei, pole vaja. Mingi nime järgi peaks olema see asi," vastas Jackson suure õhinaga ning tõusis püsti & kõndis telefonini.
Jack valis numbri & rääkis päris pikalt. Lõpuks pani ta toru ära: "Et.." alustas ta ebakindlalt juttu. "Reis toimub homme. Lennuk väljub 11.30, seega peaksime sinu poolt väljuma umbes kell 8. Kui see on sinu jaoks liiga ruttu, siis me ei pea minema." "Ei, homme on väga hea. Mida varem, seda parem," vastas ta naerdes.
"Okei, aga ma lähen ka siis koju & hakkan asju pakkima. Sina tee sama. Ma olen homme siin 7.55, sobib? Ole siis selleks ajaks valmis," rääkis Jack kiiruga. "Jah, okei. Olen valmis," vastas Kis ning Jackson juba jooksis uksest välja. Kismet ootas & kuulatas, kuna Jacksoni auto käivitus ning ära sõitis.
Siis hakkas Kismet natuke koristama & seejärel läks ta asju pakkima.
Hommikuks jõudis Kismet ilusti oma asjad pakitud, samuti Jack. Täpselt kell 8, tuli Kismeti maja ette lennujaama takso. Mõlemad istusid autosse & neid viidi lennujaama. Lend kestis umbes 2 tundi.
Kohale jõudes hakkas kohe nende puhkus pihta, ainult üks asi tuli veel ennem ära teha.
Jackson check-in'is nad hotelli. Nad said päris oma eraldi majakese, mis on küll pisike, kuid kõik on ilusti sinna ära mahutatud. Magamistoa aknast paistab meri. See on Kismeti lemmik asi selle maja juures.
Kuna väljas oli mõnusalt palav ilm, siis nad peaaegu jooksid päevitama.
Kui Jacksonil palav hakkas, otsustas ta ujuma minna.
Tundub, et ka vesi on täitsa soe, kuid samas selle kuumaga võrreldes ikka jahutav.
Varsti hakkas palav ka Kisil, niiet ka tema läks ujuma. Nagu näha on ta ennast juba ära kõrvetanud.
Siis läks mõlemal kõht tühjaks & otsustati sööma minna. Jack on mõnusalt pruun & Kis mõnusalt punane. "Kullake, sa poleks tohtinud nii kaua seal päikese käes olla. Oleksid pidanud kohe vette tulema," seletas Jack. "Jamh, ma loodan, et äkki lähen veel ikka pruuniks." Võib-olla ka mitte. Pagan, pidin ma tõesti seal nii kaua olema?
Pärast sööki otsustas Kismet ikkagi veel päevitada. Seekord pani ta endale ka päikesekreemi peale. Ta oleks pidanud tegema seda kohe!
Jack otsustas niisama liivalossi ehitada.
Kui väljas juba pimedaks läks, käis Jack korraks toas.
"Kas ma olen öelnud sulle täna, kui võimatult ilus sa välja näed?" võrgutas Jack. "Loomulikult, sa ütled seda mulle koguaeg. Ka sina näed vapustav välja, nagu alati, mu prints valgel hobusel," ajas Kismet tagasi.
Siis laskus Jackson vaikselt ühele põlvele.
"Kismet Martice. Me oleme üksteist tundnud vaid poolteist kuud, kui need viimased poolteist kuud on olnud parimad mu elus. Ma ei suuda ilma sinuta elada, iga sekund, mil olen eemal sinust, mõtlen ma sinu peale. Iga sekund, mil ma sinuga koos olen, on mu elu parimad sekundid. Ma tahan sinu kõrval olla surmani. Ma tahan sinuga saada palju lapsi, kui sina lapsi ei soovi, ei soovi neid ka mina. Ma tahan olla igavesti & alati sinu kõrval.
Kismet Martice, kas sa veedaksid minuga oma ülejäänud elu?" küsis ta ning võttis välja pisikese punase karbi ning avas selle. Karbi sees oli kõige ilusam sõrmus, mida Kismet oma elus näinud oli.
"Jackson, JAH! JAH, ma tahan veeta sinuga oma ülejäänud elu. Ja ma tahan saada sinuga palju ilusaid lapsi ning olla igavesti sinu kõrval. Jack, JAH!" Kismet oli rõõmust kõnevõimetu, kuid neid sõnu oli ta valmis ütlema iga kell. Jackson võttis karbist sõrmuse & pani selle Kismeti sõrme.
Ta võttis Kismeti õrnalt sülle ning viis ta tuppa.
Ta asetas Kismeti õrnalt voodile, samal ajal teda suudeldes.
"Kui sa ei taha, siis me ei pea seda tegema," sõnas Jack. "Ma ei taha sind mitte kunagi sundida, mitte millekski!" "Ei Jackson. Ma olen valmis, ma tahan seda."
Sellegi öö, veetsid nad üksteise kaisus magades.
Hommikul ärkas Jack päikesekiirte tõttu, mis talle silma paistsid. Ta nägi magavat Kismetit ning tõmbas ta endale kaissu. Sellepeale ärkas Kismet ülesse. "Hommikust, kullake!" tervitas Jack teda vaiksel häälel. Kismet vaatas oma sõrmust ning lausus: "Tere hommikust, kallis!" Selline on minu perfektne hommik! Sellele järgnes Kismeti lemmik suudlus.
___
okei, kuna paar päeva jäi vahele, siis seetõttu pikem osa! ;D. ma loodan, et teile meeldis :] . sorries, kirjavigade pärast :S. Ma siiski loodan, et neid siin pole! ;D
0.5
- Spoiler:
"Hommikust kallis. Mäletad ikka, et täna on meie viimane päev siin?" küsis Jack ning kohe sai ta ka rõõmsa vastuse: "Muidugi. Tule, lähme veel ujume!" Ja nagu te tähele panite on Kismet juba mõnusalt pruun.
Mindigi siis ujuma & kui enam ujuda ei jõutud, pikutati niisama liivas. "Sa ju ikka tead, et ma armastan sind meeletult!" sõnas Kismet. "Kuidas ma saaksin seda unustada?" vastas Jack naerdes.
Ja ongi nende reis lõppenud. "Tunni aja pärast tuleb meile takso järgi, lähme parem sätime end valmis," lausus Jack. "Jah, muidugi," sõnas Kis natuke kurvalt. Ta ei tahtnud veel lahkuda.
Peale seda, kui nad asjad kokku pakkisid & ennast välja kirjutasid, tuldi ka tuba koristama. Huvitav, miks seda iga päev ei tehtud?
Varsti tuligi neile takso järgi ning nad suundusid lennujaama. Õhtuks olid nad juba kodus.
"Issand, prr. Nii külm on siin!" lõdises Kismet, kui ta taksost välja astus. "Muidugi! Ega siin on ju talv," vastas Jack naerdes. "Jamh. Tegelikult tahaks juba lund ka!"
Tuppa jõudes vahetasid nad kähku riided soojemate vastu. Tegelikult ei olnudki toas nii külm, seega Kis ei hakanud end päris kampsunitesse veel mässima.
All istusid nad üksteise kaisus & vaatasid filmi.
Peale filmi alustas Kismet tasakesi juttu: "Et..Siukene küsimus on mul, et.." "No, küsi jugelt! Ära karda mind!" sõnas ta jällegi naerdes vastu. "Heh, ega ma ei kardagi. Aga, see, et kas me hakkame elama minu juures või sinu juures?" küsis Kis. "No, kuidas sa ise tahad. Tegelikult ma ise mõtlesin, et võiks siin elada. Minul on palju väiksem elamispind & siin oleks mugavam..ma arvan." "Okei. Mulle sobib kasvõi kuuse all elada, peaasi, et sina ei kaoks!"
"Kuuse alla ei jätaks ma sind kunagi!" sõnas Jack ning suudles teda. Hiljem rääkisid nad veel veidike pulmadest, kuid siis küsis Kis varsti: "Kuule, ma olen väsinud, lähme magama?" "Mhm, okei."
Magamiseni läks veel veidike aega. Varsti olid nad peaaegu uinumas, üksteise kaisus ning siis ütles Kismet: "Tead mis? Oleks ju tore, kui pisikesed jalad tatsavad mööda maja ringi?" "Ja. Ma ei jõua seda ära oodata," vastas Jack & haaras ta tugevamini enda haardesse. "Mhm, aga ma mõtlesin, et..noh. Tegelikult ei pea me ju ootama maitea mis aega. Noh, et oleks ju vahva järgmised jõulud kolmekesi veeta," rääkis ta tasakesi. "Kismet kallis, see oleks suurepärane!" Oeh, ma olen NIII õnnelik, et ta ei keeldunud! jõudis ta veel mõelda ning siis jäid nad magama.
Järgmine hommik ärkas Kismet varem ning vahetas vaikselt riided & tegi soengu pähe. Seejärel otsustas ta natuke süüa teha. Kuna peaaegu mitte midagi peale krõbinate tal kodus polnud, siis oli ta sunnitud neid tegema.
Järsku tundis ta kellegi käsi ning need tõmbasid ta kallistusse. "Oh, sa ehmatasid mind! Kuidas sa nii vaikselt alla tulid?" "Oih, vabandust. Omast arust tulin ma küll kuuldavalt alla." "Mh, okei. Võib-olla ma olen sii kurt, AGA, vaata välja!" sõnas Kis & osutas käega akna poole. "No?" küsis Jack segaduses. "LUMI!" hõikas Kis, "Tule, lähme paneme soojemalt riidesse ning lähme õue!"
Nad otsustasid teha lumememme & tuli välja kuri lumememm. Igatahes tundub Kismetile see meeldivat.
Lõpuks hakkas neil külm. Jack üritas Kismetit soojendada, kuid ka tal endal oli külm & seega otsustati minna tuppa.
Nad vahetasid riided ära. Kismet tegi end vannitoas lumest puhtaks ning Jack tegi kuuma kakaod.
Kui kakao valmis sai, valas ta mõlemale tassi täis.
Seejärel nad jõid. Kohe hakkas neil soojem.
Kuna Kisil tundus veel jahe olevat, võttis Jack ta endale kaissu & soojendas Kisi. "Tead, ma mõtlesin veel öösel selle lapse asja peale," alustas Kismet juttu ning vahele segas Jack: "Kullake. Kuula nüüd mind. Ma VÄGA tahan sinuga last saada. Ma armastan sind & mul ei ole vahet kas see laps tuleb nüüd, või kunagi hiljem. Laps valib ise aja, mil meie juurde tulla. Kui ta tuleb, siis ta tuleb," rahustas Jack Kismetit. Ta tundus nii rahutu ning Kismeti rahustamine tal ka õnnestus. "Jack..ma nii armastan kuidas sa räägid & see laps.. Ma tunnen, et ta tahab meie juurde tulla! Niisiis, peame me talle võimaluse andma, või mis sina arvad?" "Jah. Muidugi peame me andma talle võimaluse!" lõpetas Jack oma lause Kismetit suudeldes.
Jällegi viis Jack Kisi süles ülesse.
Edasi läks juba kõik oma rada.
5-6 nädalat hiljem..
Agh. Ma ei tea mis asi see on? Ma olen mingi nädal aega jutti oksendanud. Nii ei saa normaalset tööd teha ju! Isegi kodus olemine möödub mul enamasti WC juures.
Oeh. Ma ei jõua enam! Juba kuuliski Kismet Jacki vetsu jooksmas, jälle!
"Kallis, on sinuga kõik korras?" küsis ta ning haaras Kismeti tugevasse kallistusse. "Oeh, jah. Ma olen lihtsalt väsinud sellest." "Tead, ma hakkasin praegu mõtlema, et..äkki.."
"..Kullake, äkki sa ootad last?" küsis Jack järsku ning mõlema nägu tõmbus naerule. Möödus umbes pool minutit ning alles siis jõudis see neile mõlemale kohale. "Ja, ja. JA! Äkki tõesti!? Tead mis? Sa mine kohe poodi & too rasedustest..mm..igaksjuhuks too neid mitu, jumal teab, äkki mõni valetab. Ma tuleks ise ka kaasa aga.." Kismet oksendas jälle. "Oh. Ja, ei. Ja, sa ei pea tulema. Ma saan hakkama, kuidagi!" juba oligi ta uksest väljas. Issand, kuidas ma ise küll selle peale ei tulnud? imestas ta veel.
Kismet ronis arvutisse ning hakkas otsima infot raseduse kohta. Ta leidis ühe hea artikli, kus oli toodud terve lapse areng 9 kuu vältel. Kismet hakkas sõrmedeid nädalaid lugema, otsis artiklis õige koha ning luges järgmist:
5. nädal
Oodatav menstruatsioon ei tule ja naisel tekib kahtlus, et ta on rase. Mõnel võivad muutuda rinnad tundlikumaks ja tekkida vajadus tihedalt urineerida.
Ultrahelis on loode näha!
Lootel hakkab kujunema selgroog ja ajul on moodustunud kaks sagarat.
Rasedustest on arvatavasti pos.
6. nädal
Hommikul võib tunda iiveldust. Emakakael on omandanud sinaka värvi. Loote pikkus on viis millimeetrit ja tema süda hakkab lööma.
Ta asetas käe oma kõhule ning rääkis lapsega. (Ta ikkagi südamest lootis, et seal on laps) Kallike..Me ei suuda sind ära oodata!
____
okei, ma loodan, et ei olnud mingi eluwierd osa & jah. Loodan, et teile meeldis :]. JA SORRI, kirjavigade pärast -.- .
*okei. See on mul ühes teises foorumis üleval, aga mõtlesin siia ka siis panna ;D
0.6
- Spoiler:
15.nädala hommikul meenutas Kismet seda päeva, mil ta oma rasedusest teada sai. Mõelda vaid. JUBA 15. nädal! mõtles ta ning silitas oma kõhtu. Tõsi, Kismet loeb iga oma nädalat. Ta juba nii ootab oma pisikest.
Ta kõndis vaikselt alla & hakkas omletti tegema. Nüüd tahab ta palju tihedamalt süüa ning peab suuremaid portse tegema. Selle peale naerab ta ise ka.
"Hommikust kallis!" sõnas Jack, kui ta alla jõudis. "Hommik!"
"Ja kuidas meie pisike elab?" küsis ta ning silitas Kisi kõhtu. "Hästi ikka. Sa hoolitsed meie eest hästi," lausus Kismet vastu muiates. "Kuna ta muidu liigutama hakkab?" küsis Jack huvist. "No..umbes 18-19. nädalal. Vähemalt nii ma lugesin." "Okei, siis peab veel natuke ootama." "Jah. Kuule, ma tegin omletti. Võta!" lausus Kis ning..
..mõlemad võtsid endale panni pealt omletti.
"Tead. Ma mõtlesin, et kuna niikuinii tuleb varsti hakata ehitama ülesse lapsele tuba, siis võiks ju all ka ühtteist muuta. Noh, laua võiks siia alla panna ja vb midagi veel," rääkis Jack. "Jah. Võiks küll. Muideks, meil on suht toit ostas. Viitsid sa täna üksi poodi minna?" rääkis Kismet edasi. "Jah. Muidugi."
"Tahad sa midagi erilist ka poest?" küsis Jack veel enne lahkumist. "No, mis sa ise arvad..TWIX'I loomulikult. Mul on õudne isu selle järgi, nagu sa juba aru oled saanud," vastas Kismet naerdes. "Okei. Muidugi.. Ma siis lähen! Tsau!" "Jah, tsau!"
Kuna tal midagi teha ei olnud, otsustas ta raamatut lugeda. Jack oli ostnud talle päris palju raseduse & emandusega seotud raamatuid.
Siis järsku, vaatas ta korraks, lihtsalt niisama, aknast välja & mida ta nägi? "ISA!? MIDA? PÄRISELT?" Ei, Kismet ei olnud rõõmus, et ta teda nägi.
Ta jooksis kiiresti ülesse ning otsustas ära vahetada riided. Ta ei tahtnud mitte mingil juhul näidata isale, et on rase!
Ta vahetas pluusi ära lohvaka pusa vastu, et kõhtu näha ei oleks.
Seejärel läks ta vaikselt trepist alla ning just selsamal hetkel astus ta isa uksest sisse. Ei mingit koputust, ei mingit viisakust. Kismeti isa elab seal, kust ta ise lahkus. Kõik saigi alguse tema isast, Rayanist. Ta on väga vägivaldne & naistemees ning ta müüb alaealistele narkootikume & muid värke. Rayan on isegi paar korda istunud vangis, kuid teda ennast see ei koti. Samuti on ta isa väga ülbe, just nagu Kismet esimestel päevadel.
"Nii, väärakas. Paki oma asjad kokku & lähme tagasi. Kurat, sinu pärast ei lähe mu äri enam nii hästi! Sina vähemalt tegid showd & muid.." karjus ta isa Kismeti peale. Kismet aga segas vahele: "Kurat, sina värdjas ei tule siia mind sõimama. Ja veel vähem ei tule sa siia minu vana elu meenutama. Tead p*rsevest, ma VIHKAN sind selle eest, mida sa minuga tegid! Vähemalt minu lapsed ei pea selliste vanematega kasvama. Jah, ainult mu ema oligi normaalne. Tema surma pärast ma jooma hakkasingi, samuti ka sinu f*king ärisse tulin!" Ta tundis väheke, et ka laps elab seda kõike hetkel üle.
"Kuule l*bu. Mine paki nüüd oma asjad & kaome siit. See pole üldse sinu maitsega maja.. Mäletad sa üldse seda, kus me elasime? Mehi oli palju ja.." jällegi ei saanud ta oma karjumist lõpetada..
"OLE VAIT!" kisas ta kõigest väest. "KAO ÄRA SIIT VANA V*RDJAS & JÄTA MIND RAHULE..!" ta ei saanud oma lauset lõpetada, sest..Rayan lõi teda. Andis Kismetile kõrvakiilu ning siis lausus ta: "See on selle eest, et sa kunagi lapsi ei saaks!" Seejärel lõi ta Kismetit jalaga kõhtu. Kismet kukkus maha ja tundis kõhus talumatut valu.
Ta tõmbas end kössi & karjus veel oma viimase jõuga: "Muideks! Sa oleksid kuue kuu pärast saanud vanaisaks!" Ning siis karjus Kismet valust.
"MIDA?" karjus ta enda peale.
Ning kuna ta midagi muud peale minema jooksmise teha ei osanud, siis lahkus ta sealt..igaveseks.
See oli viimane asi, mida Kismet nägi. Seejärel kadus ta jõud ning ta sulges oma silmad.
Umbes poole tunni pärast jõudis koju Jack.
"Kismet? KISMET!? KALLIS!?" Jack läks pööraseks.
Ta viskas toidukoti maha & kükitas Kismeti kõrvale. "Kallis!? Ärka, palun! Ei, sa ei tohi mind jätta!" Jack raputas Kismetit. Lõpuks avas ta silmad. "La..!" üritas ta öelda. Siis kogus ta jõudu ning sõnas veel kord: "Laps! Vii mind haiglasse!"
"Jah, kohe. Muidugi! Kas sa suudad autoni kõndida?" Vastust ei tulnud. Kismet proovis püsti tõusta, kuid kukkus uuesti põrandale. Jack haaras ta sülle ning viis ta autosse. Siis hakkas ta haigla poole sõitma, õnneks ei olnud see kaugel.
Haiglas pandi Kismet voodisse lamama ning Jack istus ta kõrval.
Järgmisel päeval.
Kismet ärkas ning valu ei olnud enam tunda. Nii pea, kui ta silmad avas küsis ta: "Jack? Laps?" "Ja kullake, ma olen siin! Lapse kohta veel ei tea," lausus ta kurvalt. Just siis astus arst palatisse.
"Tere Kismet. Ma olen Dr. Brianna Owen ning ma just sain tulemused teie lapse kohta & teie lapsega on kõik korras. Jalahoop kõhtu oli õnneks väga täpselt lapsest mööda ning teil vedas meeletult," seletas doktor.
Kismet tõusis rõõmust püsti & et ta ei kukuks võttis Jack ta oma embusesse. "Kuulsid, meie lapsega on kõik korras!" "Jah!"
(Ilmselt juba Jack & arstid teadsid, et seda tegi tema isa.)
"Meil on siin võitleja..tüdruk? Poiss?" ei osanud Jack lauset lõpetada. "Issand. Ma pole veel sellele mõelnudki, mis soost ta olla võib. Tegelikult polegi me veel ju ultraheli uuringut teinud," imestas Kismet.
Seejärel läks Jack arstiga rääkima ning Kismet istus voodi servale. "Kas oleks võimalik teha Kismetile ka ultraheli uuringu? Et saada teada, kas me saame poisi või tüdruku," küsis Jack. "Jah, muidugi. Meil on siin palatis kohe vastavad vahendid olemas. Kismet, sa võid istuda sinna tooli," näitas Dr. Owen ning tema abiline sättis kõik valmis.
Peale ultraheli tegi ta teatavaks lapse soo.
"Niiet, me saame siis pisikese...," kordas Kismet ning mõlema nägu tõmbus naerule.
___
Oeh. Loodan, et meeldis & et ei olnud väga igav ;D Ja jällegi sorri kirjavigade pärast & .. maitea. XD
Järgmised osad on postitustes!
Last edited by Eesu on Fri Apr 01, 2011 9:12 pm; edited 4 times in total
Eesu- Vana Kala
- Postituste arv : 144
Age : 28
Asukoht : Tartu
Mirk- Vana Kala
- Postituste arv : 121
Asukoht : Saaremaa
Re: Kismet & Jack / 0.10
by K311Z Sat Aug 28, 2010 8:04 pm
Mulle nii meeldib see jutt 
Ootan uut osa juba
Ootan uut osa juba
K311Z- Seltsiline
- Postituste arv : 30
Age : 31
Asukoht : Elva
Re: Kismet & Jack / 0.10
by KelluLellu Sun Aug 29, 2010 10:02 am
Mulle meeldib ka 
Ning ootan kah uut osa
Ning ootan kah uut osa 
KelluLellu- SuperLiige
- Postituste arv : 253
Age : 30
Asukoht : Tartu
Re: Kismet & Jack / 0.10
by Eesu Sun Aug 29, 2010 1:41 pm
0.7
- Spoiler:
NB! Ütlen kohe ära, et siin loos on lõpupoole mingi imelik asi selle rasedusega XD. Noh, nagu ma ise mingi mõtlesin selle välja XD. (sellist asja pole olemas nagu päriselt, i guess). Nagu ma mingi ns siin mõtlen koguaeg värke välja & ma pole nagu mingi väga uurinud ka raseduse kohta. Noh, ma pole viitsinud, ütlen siis ausalt välja ;D. okei, ma loodan, et teile ikkagist meeldib ! XD
"Kuidas mu tüdrukud elavad?" küsis Jack Kismeti sünnipäeva hommikul. "Hästi, ikka hästi!" sõnas Kis vastu, muiates. Siis ehmatas korraks Jack ära. "Kas ta..? Oota, mitmes nädal on juba?" "JA! 19 nädal. JAH, Jack. Ta tõesti liigutas. Esimest korda!" ütles Kismet üliõnnelikult ning pani ka oma käed kõhu peale. Nii nad seisid seal, mõlemate käed kõhul & tunnetasid nende tüdruku liikumist, umbes 5 minutit. Seejärel ta rahunes & põtkimine jäi järgi. "Oota siin. Tegelikult pean ma korraks all ära käima. Sina püsi siin!" luges Jack Kismetile sõnad peale.
Kui Jack oli trepist alla jooksnud, asetas Kismet uuesti oma käe kõhule. Ta lootis veel tunda tema liigutusi. Kuid kahjuks, ei midagi. Siis rääkis ta tüdrukuga lihtsalt natukene: "Oi pisikene, tead kuidas me juba ootame sind? Eriti ootab sind juba issi. Ta on viinud meid juba ka rasedate tundi. Ma ei tea kas sa mäletad. Näiteks siis, kui sa keerad kõhus mingi vale nurga alt, hakkab mul valus. Ma pean siis rahulikult maha pikali heitma & jalad kronksu tõmbama. Seejärel issi masseerib mu kõhtu & siis hakkab sul parem. Teadsid sa seda?" Kismet hakkas ise naerma ning ta kuulis, et Jackson jõudis juba ülesse.
"Palju õnne sünnipäevaks, kallis!" Jack ulatas talle kingituse. "See on mulle?" "Kellele siis veel?" küsis Jack muiates.
"Suur aitäh! Kas ma pean selle kohe avama?" "Ei. Avad selle siis, kui ise tahad!"
Nad läksid kõrval tuppa ehk tulevasse lapse tuppa. "Me peame ju remonti ka siin tegema hakkama. No, põrand on pandud, aga seinad peame ära värvima & mööblit ka ostma," hakkas Kismet juba vaikselt paanitsema. "T¹¹, rahune kullake!" Jack rahustas teda pisikese suudlusega. "Me jõuame! Ma luban! Tule nüüd, lähme alla. Ma tegin sulle pannkooke," sõnas Jack & haaras Kismeti käest.
Kui söödud oli, vahetas Kismet riided ära. "Nii. Jack, mitu kraadi täna lubas?" küsis ta Jacki käest, kes samas toas voodit tegi.
"Mm. Umbes +20 kraadi." "Okei. Ma panen siis selle kleidi," rääkis Kismet endamisi. Seejärel helises all telefon. "Ma võtan!" hõikas Kismet ning koperdas trepist alla.
"Tere, Kismet Martice kuuleb!"
"T¹au! Issand. See olen mina, Maria! Mäletad mind?" Muidugi Kismet mäletas teda. Maria & tema pere oli talle ennem Kismeti ema surma suureks toeks. Kui ta ema suri, hakkas kõik Kismetil allamäge minema. Seega lõpetasid nad suhtlemise.
"Ja, issand. Kust sa mu numbri said?"
"Ah, vahet pole. Aga, PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!" ta hõikas seda nii kõvasti, et Kismet pidi telefoni kõrva juurest eemale tõmbama.
"Aitäh, aitäh..!" Kismet ei saanud oma lauset lõpetada, sest Maria sadas vahele.
"Okei, asi on selline, et sa tuled täna siia. Me kolisime ka Minewill'i, ühte korterisse. Aadress on Northon 88. Me oleme kõik ära valmistanud & sina tule õhtul lihtsalt kohale, eks?" vatras teisel pool toru Maria, kes oli vägagi õhinasse sattunud. Polnud nad ju üksteist jumalteab kui kaua näinud.
"Muidugi, ja muidugi tulen, aga..Noh..Ma olen nüüd kihlatud, et kas ma tohin Jacksoni ka kaasa võtta?" küsis Kismet, ka tema oli juba õhinas.
"Oi, palju õnne! Muidugi tuled koos Jacksoniga. Ega me tahame ka ju teda näha," Maria hakkas naerma.
"Okei. Me tuleme siis õhtul, eks! Ma pean nüüd minema! T¹au!"
"T¹au!" lõpetas ka Maria kõne.
Kismet jooksis ülesse uudist teatama. Ta rääkis Jackile kõik ära ning loomulikult oli ta nõus.
Seejärel otsustasid nad natukene koristada. Umbes 10 minuti pärast pidi Kismet juba maha istuma. Ta lihtsalt enam ei jõudnud. Seega pidi ta vaatama kuidas vaene Jack pidi kõik üksinda ära tegema. Ta isegi proovis paar korda vahele tulla, kuid Jack ei lubanud.
Kui ta kõik tööd oli lõpetanud, istus ta Kismeti kõrvale & aitas teda tema sülle. "Kallis?" proovis Kismet juttu alustada läbi suudluste. "Ja?" vastas Jack. "Ma mõtlesin, et.. Noh, et me peaksime juba nimele ka hakkama mõtlema." "Mhm. Täitsa nõus sinuga. Aga äkki teeme seda hiljem?" küsis Jack ning asus uuesti suudluste kallale. "Mhm." Kismet ei viitsinud hetkel vaielda.
Varsti väsis Kismet ära ning Jack kussutas ta magama, nagu väikse lapse. Ise jätkas ta igasugu muid tegevusi.
Kui Jack lõpuks kella nägi, ehmatas ta ära ning jooksis alla Kismeti juurde. "Kallis?" ta raputas Kismetit tasakesi. "Kullake, ärka! Kell on viis. Ma arvan, et peaksime minema hakkama!" seletas ta tasakesi. Kismet ärkas ning nõustus Jackiga. Seega oli tal natuke ärkamis aega ning siis..
.. läks ta peegli ette & tegi oma soengu & kleidi korda. "Kas ma peaksid riided ära vahetama?" küsis ta Jacki käest. Jack vaatas teda ning lausus: "Mkm. Ega tegelikult minul vahet pole millega sa tuled. Sa näed igas riietuses vapustavalt hea välja!" "Mh. On normaalne siis? Ütle ausalt," Kismet naeris. "Jah. Muidugi on!" "A, kuule. Neil pidi bassein olema niiet viitsid tuua ülevalt mu bikiinid?" küsis veel Kismet. Jack läks bikiine tooma & Kismet hakkas juba auto poole minema.
Lõpuks jõudsid nad mõlemad autosse ning sõitsid kohale. Sõit kestis umbes pool tundi.
"Issand, t¹au Maria. Pole niii ammu näinud!" Kismet kallistas kohe Mariat, kui nad olid aeda jõudnud. Või noh, neil polnud mingi väga suur aed. Igal korteril oli selline pisike maalapike vms. "Ja! Issand, miks sa ei öelnud, et sa last ootad!? Ma oleksin kingituse teinud või midagi!" seletas Maria naerdes. "Ah, maitea. Läks meelest sel hetkel, nii palju juhtus korraga!" seletas Kismet. "No muidugi. Aru saadav! No, kas poiss või tüdruk siis?" küsis Maria huviga. (Nagu näha siis ka Jack & Matt said kohe väga hästi läbi.)
"Pisike tüdruk! Täna hommikul põtkis ka esimest korda!" rääkis rõõmuga Kismet ning asetas oma käe kõhule. "Oi, nii armas!" vastas Maria, kuid juba segas Kismet vahele: "Näed, katsu!" ta tõmbas Maria käe enda kõhule, "Ta liigutab jälle!" "Oh, nii lahe. Mitmes nädal sul on?" "19." "A, issand ja juba nii kõvasti lööb? Mul hakkas Rebecca 20.nädalal lööma & ainult tasakesi," imestas Maria. "Noh. Eks see ole kõigil erinev ju," lõpetas Kismet sellega jutu.
"Rebecca!? Issand, sa oled nii suureks kasvanud. Oota, vana sa oled nüüd?" küsis Kismet. Tema mäletas Beccat ainult väiksena. "11 sain just paar kuud tagasi." "Oh, nii vana juba. Kas sa mäletad mind üldse? Ma käisin sinuga mängimas, kui sa olid umbes kolmene," rääkis Kismet. "Ja, muidugi. Ma mäletan sind nime järgi. Noh, et on see ¹okolaad Kismet ja siis nii," seletas Becca ning naeris. Kismet naeris vastu.
Siis jooksis Rebecca tuppa & pani ujukad selga. "Tule ka Kismet!" kutsus Becca Kismetit ujuma. "Ja kohe tulen. Ma natuke räägin veel su emmega."
Enne veel hakkasid Jack & Matt hot dog'e tegema. Tundub, et neil on suht lahe koos olla.
Kismet küsis siis raseduse kohta igasuguseid asju ning sai teada, et Maria on 1. kuud rase. Hetkel oli Kismet veel ainuke, kes sellest teadis. Ta mõtles tegelikult täna ära öelda selle, kuid ta ei tahtnud Kismeti sõnnipäeva peolt tähelepanu endale tõmmata. Kismet peaaegu nõudis, et ta selle välja ütleks. Kuigi ta pole seda veel teinud.
Varsti läks vahetas ka Kismet riided ära ning läks Beccaga ujuma.
Just siis said ka hot dog'id valmis. Kõik sõid, jõid & jutustasid veel terve õhtu, kuni hakkas juba pimedamaks minema.
Kell oli umbes 11, sest ega juuli alguses varem pimedamaks väga ei lähe. "Väga lahe oli täna kokku saada & kindlasti peame ühendust, eks!" "Muidugi," vastas Maria.
Becca soovis head-ööd isegi pisikesele. "Head-ööd pisike tüdruk!" rääkis ta kõhuga. Maria nägi, kui õnnelik oleks Becca, kui ta saaks endale väikese õe või venna. Seega otsustas ta õhtul oma perele ikka teada anda, aga alles siis, kui külalised on ära läinud.
"Kui pisike tüdruk sünnib, siis talle kindlasti meeldiks sinuga mängida!" seletas Kismet ning kutsus teda ka külla, et beebi juba kõhus olles tema häälega harjuks. "Tsau kõigile!" hõikas Kismet veelkord ning nad Jackiga lahkusid.
Kodu juurde jõudes Kismet ohkas ning Jack silitas ta kõhtu. "Oeh, ma olen niiii väsinud!" rääkis Kismet. "Muidugi, nii palju asju tegime ju täna!" Jack tegi Kismetile pisikese musi ning seejärel tegi ta musi ka kõhule. Kismeti arvates oli see nii armas, et tal hakkasid pisarad voolama. Noh, eks rasedad ole emotsionaalsed.
Nad mõlemad läksid tuppa & panid pid¾aamad selga. Seejärel nad uinusid.
"Kallis, oled sa üleval?" küsis Jack tasakesi. "Ja," vastas Kismet vaikselt, endal ikka veel silmad kinni. "Tead, ma mõtlesin, et täna võiks tüdruku tuba ju natuke värvida. Niikuinii pole täna midagi teha." Selle mõttega nõustusid nad mõlemad ning nad Kismet uneles veel veidi. Seejärel käisid nad all söömas ning panid end riidesse.
"No näed. Nii palju jõudsime täna värvida!" kiitles Jack neid mõlemaid. "Jah!" Ning siis tundis Kismet kõhus tugevat valu. See oli nagu kiire valutriip, mis ta jalust niitis. Ta hakkas paanitsema. "Laps! AII!" karjus Kismet & hakkas hingeldama.
Kuna Jack sai üsna kiiresti aru, milles on asi, aitas ta Kismeti tasakesi maha, pani ta jalad kronksu ning hakkas tema kõhtu paitama. "AAA..AII!" kiljus Kismet. Ta ei uskunud, et see kõik võib niii valus olla.
Peale kümnendat minutit Kismet rahunes ning valu enam polnud. Jack aitas ta püsti.
"Issand, kas see on siis nii valus?" küsis Jack & paitas veel veidi Kisi kõhtu. "Ja. Ega ma isegi ei arvanud, et see nii valus on. Ju ta siis tõesti siples kuidagi valesti," ning siis tabas Kismetit jälle paanika. "Issand, kuule. On ju alles 19. nädal. Nii varakult ei pidand see veel toimuma! Äkki tal on vastik olla kõhus? Äkki ma pingitasin eile üle!?" Kuid Jack hakkas teda kohe rahustama.
"Tal ei ole midagi valesti. Rahune kallis. Homme lähme arsti juurde & vaatame, mis arst sellepeale ütleb!" Kismet rahunes. "Ma ei tea mida ma teeksin, kui mul sind poleks!" sõnas Kismet ning kallistas Jacki rahulikult.
Siis laulis Jack Kismeti jälle magama ning üsna varsti läks ta ka ise magama.
33. nädal.
"Oi, kui suureks sa juba kasvanud oled pisike!" rääkis Jack kõhuga. Siis sai kana valmis. Jack tegi kõhule pisikese musi, seejärel ka Kismetile ning naeris: "Heh, nüüd on mul kaks asja, keda musitada!" Sellepeale hakkas ka Kismet naerma. Tema arust oli see nii megaarmas, et ta nii hoolis nendest mõlemast nii palju.
Jack võttis kana ahjus välja ning nad hakkasid seda sööma. Ikka veel mõtlevad nad nimedele. "No mulle meeldib siia maani Leah kõige rohkem. Tegelikult on ka näiteks Sarah armas," jäi Kismet endale kindlaks. "Leah. Leah oleks ju tegelikult täiesti perfektne, kuid ma tahaks ikkagi, et tal oleks 2 nime," seletas Jack. "Mhm, nii oleks lahedam küll. Aga homme vaatame sealt nimede sõnastikust veel, eks?" "Jah, okei."
Jack pani kana külmikusse, et seda saaks hiljem edasi süüa.
"Tead, ma mõtlesin, et täna võiks natuke kauem üleval olla.." ei lõpetanud Jack oma lauset. Siis haaras ta Kismeti sülle. "EI! Jobu, pane mind maha!" hakkas Kismet lõugama. "Mis? On sul valus?" ehmatas Jack ära. "Ei, ei. Lihtsalt. Okei, korraks võid ju mind sülle võtta," rahustas ta Jacki maha. Siis hakkas ta Kismetit ülesse viima. "Eiii, Jack. Ma olen nagu tünn, ära väsita end," protestis Kismet. Siis jõudis Jack trepi juurde. "Okei, nüüd kõik. Pane mind maha! Eii ,Jack, nagu mingit lehma viiks trepist ülesse. Näed sa oled väsinud, pane mind maha!" protestis Kismet veel rohkem. "Lollike, sa oled niii kerge!" "Ah, ole tasa & pane mind maha!" käsutas Kismet. Nad jõudsid ülesse & Jack pani Kismeti voodisse. "Näed, ma võiksin sind kasvõi 100 km tassida & ma poleks ikkagi väsinud!" naljatas Jack.
Et Kismeti tuju tõsta, veetsid nad natuke aega kahekesi. Varsti tõusid nad voodist, et vahetada ära riided. Kismet tõusis voodist püsti ja..
"AAAAAIIIIIII!" kisendas Kismet ning istus voodile. Ta mässis oma mõlemad käed tite rahustamiseks kõhule. Nagu välk oli Jack samuti tema kõrval ning silitas kõhtu. "AAAHH!" järgmine valukriise. "Me lähme haiglasse!" Jack võttis Kismeti sülle & jooksis temaga autosse. Ta kihutas haiglasse & jooksis temaga palatisse, Dr. Owen'i juurde. "Mis tal juhtus!?" oli viimane asi, mida Kismet kuulis.
___
HAHA, VÄGA-ELU-FEIL OLI SEE OSA XD. Ma loodan, et kõik ei lähe kiiresti & ühesõnaga öelge midagi, kui on! JA sorries kirjavigade pärast, ma ei viitsi neid hetke üle kontrollida XD
Eesu- Vana Kala
- Postituste arv : 144
Age : 28
Asukoht : Tartu
K311Z- Seltsiline
- Postituste arv : 30
Age : 31
Asukoht : Elva
Re: Kismet & Jack / 0.10
by Mirk Sun Aug 29, 2010 6:57 pm
Sul on tösiselt põnevad lood! Ootan uut osa.
Ootan uut osa.
Mirk- Vana Kala
- Postituste arv : 121
Asukoht : Saaremaa
Re: Kismet & Jack / 0.10
by M^^M Sun Aug 29, 2010 9:24 pm
Täiega laheddad lood tahaks juba teada mis saab!!! Ootan täiega uusi ose!!
M^^M- TäisLiige
- Postituste arv : 96
Külaline- Guest
KelluLellu- SuperLiige
- Postituste arv : 253
Age : 30
Asukoht : Tartu
Re: Kismet & Jack / 0.10
by Eesu Sat Sep 11, 2010 2:34 pm
0.8
aitääh teile & uus osa ka ;D
- Spoiler:
"Teie lapsega on kõik korras! Kismet, sa oled rasedusega nii kaugel, kus laps keerab ennast juba väga aktiivselt. Kuna ta iga päevaga kasvab aina suuremaks, kuid ruumi jääb vähemaks, siis tunned sa tema liigutusi rohkem. Sellist valu võid sa veel mitu korda tunda, kuid ära muretse, kõik on korras!" vastas Dr.Owen naeratades.
Kismet tõusis püsti, tänas arsti ning hakkas tüdrukuga rääkima: "Oh, vabandust kullake. Vabandust, et ma paanikasse sattusin!" Ta paitas oma kõhtu, et laps rahuneks.
"Sa võid nüüd riidesse panna & koju minna," rääkis arst. "Ma olen väga tänulik, et mul nii hea arst on! Tõesti, suured tänud!" vastas Kismet ning pani riidesse. Seejärel suundusid nad tagasi kodu poole.
Järgnevad nädalad möödusid rahulikult. Laps põtkis küll tugevalt, kuid enam mitte nii hullusti. Ega ta ei tahtnud ju Kismetile tegelikult haiget teha. Kismet käis peaaegu iga päev tüdruku toas & tutvustas seda talle. "Näed, see siin on sinu tuba!"
Nii need nädalad möödusid. Samuti mõeldi tüdrukule välja ka nimi, lõpuks.
Aeg on lendand & varsti peaks pisike juba saabuma nende perre. Näete, kui suur juba Kismeti kõht on. "Kullake, me issiga juba nii ootame sind. Aga teeks sellise kokkuleppe, et kui sa otsustad tulema hakata, siis anna mulle märku ka, eks?" rääkis ta pisikesega.
"Oh!" ehmatas Kismet, kui laps järsult keeras.
"AI! Kullake, rahulikult, rahulikul! AAAH!" rahustas ta tüdrukut, kuid valu tegi ikka haiget. Iga pisemagi karjatuse korral oli nagu välk Jack Kismeti juures.
"Mis juhtus?" küsis Jack ehmunult. Kismet kallistas Jacki, kuid see on juba raskendatud, tähendab, ta ei saa enam oma suure kõhuga väga teha midagi. "Ei. Lihtsalt, ta keeras jälle. Valmistub tulema!" rahustas Jack. "Oke.." alustas Jack juttu, kuid Kismet sõnas ehmunult vahele: "Jack. Ma, ma arvan, et mu veed tulid just ära!" Jack sattus peaaegu paanikasse, kuid suutis end maha rahustada.
Ta aitas tasakesi Kismeti autosse ning nad sõitsid haiglasse. Haiglas nende arst juba ootas neid ning nad said 'oma' palati. See palat on neil alati olnud. Nüüd pole muud teha, kui oodata.
Järgmine päev.
"Oeh. Kullake, kuna sa juba tuled? Ma olen nii väsinud & ma tahan sind juba näha!" rääkis ta pisikesega.
Siis hakkas ta vetsu minema & : "AAAHH!" karjatas Kismet. Arstid tulid kohale ning umbes alla tunni pärast, sündis nende esimene laps.
Nende pisikene tütar ning nimeks siis Sandra Leah Hayes. Ta sündis 28.novembril, kell 14.55. Ta on 51 cm pikk & kaalub 3547 grammi.
Kui Kismet oli ennast välja puhanud, siis läksid nad oma tütart vaatama. "Issand, Jack. Ta on nii ilus!" Kismetil tulid pisarad silma, kui ta oma tüdrukut nägi. "Ja! Sa sünnitasid meile imearmsa lapsukese!"
Kuna Kismet tahtis Sandrat juba väga näha, siis otsis ta arsti ülesse ning küsis, kas ta viiks neid lapse juurde.
"Siin on teie tütar. Ettevaatlikult, hoidke ta pead," õpetas arst. Kismeti käed värisesid, kuid ta hoidis Sandrat kindlalt enda käes.
"Kullake," oli Kismet sõnatu. Ta lihtsalt kussutas oma lapsukest.
Siis andis ta lapse edasi ka Jackile.
"Oh. Sa oled imeilus mu kullake!"
Lõpuks pidid nad lapse tagasi andma ning oma palatisse minema. Mõne päeva pärast said nad välja ning läksid Sandraga esimest korda koju.
Kuna tüdrukuga on nii palju tegemist olnud, siis liigume umebs 4 kuud edasi & vaatame kuidas nad hakkama saavad.
"Õhtust mu kullake. Sul on kõht kindlasti tühi, jah?" küsis Kismet ning läks alla teda toitma.
"No. Söö rahulikult."
Siis nad natuke mängisid & kuna aeg liigub kohutava kiirusega, siis juba väsiski Sandra ära ning..
..Kismet pani ta magama. "Ilusaid unenägusid, Sandrake!"
Just siis, kui ta oli Sandra magama pannu, tuli töölt koju Jack. "Tere kullake!" "T¹au!" Kuna Sandra magas vähe, siis otsustasid nad natuke aega kahekesi veeta. "Tead, ma mõtlesin, et oleks ju nii armas, kui Sandral oleks vennake või õeke, kellega mängida," alustas Kismet juttu. "Muidugi oleks, aga..Kas sa mõtled nagu juba nüüd?" küsis Jack. "Ei, võinoh. Siis kui ta ise meie juurde tulla tahab!" lõpetas Kismet selle ilusa lausega jutu. Just siis ärkas Sandra ülesse. "Ma lähen!" ütles Jack.
"Tere, mu kullake!" Ta viis lapse alla ning pani Sandra tema mängumatile.
"Oeh. Ma armas sind! Nii väga! Ja ma ei jõua meie lapsi ära oodata, ma tean, et meil tuleb neid palju!" rääkis Jack kui ta Sandrat imetles. "Mina sind ka! Ning jah, me saame veel palju-palju lapsi!" nõustus Kismet, "Meie lapsed tulevad imeilusad, nagu Sandragi!"
Nad vaatasid telekat & lobisesid niisama. Sealhulgas ka pulmadest!
Lõpuks väsis Sandra ikka päris ära & Jack pani ta magama.
"Ma olen koos sinuga maailma kõige õnnelikum tüdruk! Usud sa seda?" rääkis Kismet tasakesi. "Usun! Ja mina olen koos sinuga maailma kõige õnnelikum poiss!" naeris ta ning suudles Kismetit.
_____
okei, tuli jah veits igav osa, ma nõustun, AGA SORRIES! & kirjavigade pärast ka vabandan ;D.
aitääh teile & uus osa ka ;D
Eesu- Vana Kala
- Postituste arv : 144
Age : 28
Asukoht : Tartu
KelluLellu- SuperLiige
- Postituste arv : 253
Age : 30
Asukoht : Tartu
M^^M- TäisLiige
- Postituste arv : 96
Mirk- Vana Kala
- Postituste arv : 121
Asukoht : Saaremaa
Re: Kismet & Jack / 0.10
by Eesu Wed Mar 30, 2011 9:33 am
thank 'ya all;D mul on 2 osa veel tehtud, panen kohe siia ülesse, aga seejärel otsustasin ära lõpetada. nüüd teen juba uut juttu;D võin selle ka siia üles panna;D
Eesu- Vana Kala
- Postituste arv : 144
Age : 28
Asukoht : Tartu
Re: Kismet & Jack / 0.10
by Eesu Wed Mar 30, 2011 9:36 am
nii. õhtu poole lisan 10 osa ka :] loodan, et meeldib teile 
Uus nimi ka: Kismet & Jack
ÜHEKSAS OSA
Uus nimi ka: Kismet & Jack
ÜHEKSAS OSA
- Spoiler:
*uksekell*
"Nii kullake, mängi siin natuke, ma lähen vaatan kes ukse taga on, eks? Ole tubli tüdruk!" sõnas Kismet ning tegi Sandrale väikse põsemusi. Väike sissejuhatus..möödunud on 1,4 aastat. Sandra on nüüd 1,8 aastane ning kogu pere elu on läinud vaid ülespoole mäge. Jack käib tööl, Kismet on kodune ja hoolitseb Sandra eest.
Ta sammus alla ning avas ukse..
"Tere!" sõnas naine uksetaga väga rõõmsa häälega ja surus Kismeti kätt. "Minu nimi on Alexandra ning ma olen teie kinnisvaramaakler, jamh, nagu te ei teaks," naeris ta ning lasi aga edasi: "Mul on teile rõõmustavaid uudiseid! Teie maja on maha müüdud. Üks armas paarike oli sellesse nii kiindunud, et ei soovinud isegi maja vaatama tulla. Nad tahaksid siia juba homme sisse kolida, te ütlesite, et teil on edasine elamispind olemas & ei näe selles probleemi, miks nad ei võiks siia kolida," vuristas ta nii kiiresti edasi, et Kismet ei saanud enam mitte midagi aru. MIDA? Me pole maja müünud, misasja?? valitses teda täielik segadus. Seejärel meenus talle eelmisel kuul saadud kõne..oma isalt. "Et te põleks põrgus!" sõnas Kis väga vaikselt, endamisi.
"MIDA?" karjatas Kismet järsku. "Me pole oma maja müünud! Kes ütles teile, et see maja on müügis, ah?" Alexandra kohkus & vastas vaikselt: "Rayan..Rayan Martice. Ta ütles, et on teie isa ning teil endal pole aega, et maja müümidega tegeleda. Seega palusite temal seda teha.." "Nii neiuke, minge nüüd selle paarikese juurde & öelge neile, et see maja E I O L E müügis!" karjatas veelkord Kis. "Kahjuks..Ma ei saa seda enam teha. Kõik lepingud on sõlmitud & nad kolivad siia homme sisse." Siis hakkas Kismetil paha. "Okei, minge ära! Nad saavad oma maja!" jõudis ta vaid öelda ning juba jooksiski ta vetsu poole. Kurat noh! Ma kohe helistan sellele Rayanile & sõiman ta näo täis rsk!
"Huh..Ma tean, et ma poleks pidanud eelmine nädal neid t¹illikaunakesi sööma no!" Ta oskendas veekord. "Agh! Viimati tundsin ma ennast niimoodi siis, kui..." jäi ta poole lause pealt pidama ning teha haaras õudus & rõõmutunne korraga: "...kui ma Sandrat ootasin.." Ta jäi nagu kivikuju keset vannituba seisma ning talle meenus, et apteegi karbis peaks veel üks rasedustest olema. Ta sundis oma jalgu liikuma & otsis ülesse rasedustesti.
Test oli positiivne. Kismet oli ülirõõmus, kuid siis tabas teda uuesti seesama õudus. Kuhu nad edasi kolivad?
Talle meenus Sandra ning viis ta alla sööma. "Tead, sa saad endale varsti pisikese õe või venna!" rääkis ta õhinal lapsele.
"Näe, las ma aitan!" "Eiii!" kisas Sandra vastu: "Ma ise!" Ta lükkas oma näpud putru & seejärel lakkus need puhtaks. Kismet naeris & oli üliõnnelik, et tal niii tore pere on. Siis meenus talle Rayan ing juba ta sammuski telefoni poole, kuid siis otsustas ikkagi mitte helistada. Ma veel näitan talle, et ma saan hakkama! oli ta endas kindel.
Kismet hakkas kortereid otsima, kuhu oleks võimalik kohe sisse kolida. Õnneks oli neil raha, natukene. Aga asi seegi. Ta leidis 2 kohta. Esimene oli suur korter, hind normaalne & kõik okei, ainuke asi oli, et seal on toakaaslane. 19 aastane noormees, kellele meeldib pidutseda. "Mh, no..ma panen selle ikkagi kirja.." arutas Kis endamisi. Teine variant oli minna treilerparki elama. "Naabrid on toredad, lastele on väike mänguplats.." luges ta vaikselt. Ülejäänud korterid olid kas liiga kallid või oli neil mingi muu miinus.
Kuna oli käes juba õhtu & Sandra oli väsinud, pani Kismet ta magama.
Varsti tuli koju ka Jack. "Tsau! Nii, mul on sulle 2 uudist. Üks väga hea & üks väga halb. Selle väga halva uudisega läheb see väga hea uudis ka halvemaks, aga okei. Istu!" seletas Kis.
"Nii. Kumba sa ennem teada tahad? Ma räägin hea ennem!" "Mm, okei!" sõnas Jack naerdes vahele. "No..vaata mul nagu noh, on paha olla & siis noh.. Ma nagu igaks juhuks tegin..no..rasedustesti & see oli..mm..positiitvne!" rääkiś ta väikse kahtlusega, kuid kindlalt. "Oh..kullake! See..see on suurepärane ju! Saame teise lapse veel! Ma armastan sind nii väga!" oli Jack rõõmuga üle kallatud ning ta suudles Kismetit. "Nüüd see halb uudis siis.." alustas Kismet mõne aja pärast jutuga. "Ma ei oska seda kuidagi öelda, seega ma lihtsalt ütles selle välja. Minu isa, Rayan, pani eelmine kuu meie korteri müüki & see osteti ära. Homme tahab see paarike sisse kolida. Ja mis veel hullem..KÕIK asjad peab majja sisse jätma!"
"M I D A? Tead ma kohe helistan sellele 'isale' & räägin kui hea ta on rsk!" karjus Jack vihast & haaras telefoni toru. "Jack, palun ei! Palun ära helista! PALUN! JACK!" Kismet püüdis teda takistada, pisarad silmist voolamas. "Ma.. ma ei taha, et..ta näeks, et ma ei saa hakkama! Palun!" rääkis ta läbi nutu ning Jack haaras ta oma embusesse. "Kullake! Ära nuta! Ma ei taha sulle haiget teha. Ma ei helista talle! Me otsime kähku uue korteri & alustame uut elu, kuskil mujal.." rahustas ta Kismetit. "Tegelikult..ma juba leidsin 2 korteri varianti, kuhu me saaksime kohe homme sisse kolida.." seletas ta vaikselt läbi nutu. Nad istusid diivanisse & mõtlesid mõlemad variandid läbi.
Kui kell oli juba väga palju, läksid nad magama. "Me saame hakkama! Ma luba sulle!" sõnas Jack ning nad uinusid.
Hommikul pidid nad juba kell 6 ülesse ärkama. Nad pakkisid riided kokku & otsustasid Sandra voodi ikkagi kaasa võtta.
Varsti ärkas ka Sandra. "Kullake. See on viimane kord, kui sa oma tuba näed," seletas Kismet & ta tundis kuidas pisarad kukkusid ta pluusile. Siis võttis ta end kokku & läks Jackile appi. Kell 2 olid nad valmis majast lahkuma.
Enne lahkumist vaatasid nad veel viimast korda seda maja. Kõigil olid pisarad silmis, kuid ainult Kismet oli see, kes nuttis lahinal.
Me saame hakkama! kinnitas Kismet endale enne minekut. "Kullake, võta seda kui uue elu algust!" rääkis Jack & silitas Kismeti nägu. "Me saame hakkama!" kinnitas Jack ning alustas sõitu nende uue kodu poole.
Sõit oli pikk ja nad jõudsid kohale alles õhtuks.
Kismet ajas paberitega kõik asjad korda.
"Siin tundub tore!" rääkis Kis ning vaatas ümbrust. "Treilerpargist polegi nii õudne, kui ma arvasin!" naljatas ta ning kõik läksid majja sisse.
"Okei, ainuke asi mis siin hull on, on need värvid!" sõnas Kis naerdes, kui oli tervele korterile (treilerile siis, kuid hakkame nimetama seda ikkagi korteriks) ringi peale teinud. "Jamh..Aga me peame siin lihtsalt remonti tegema, muud midagi!"
Nad tassisid Sandra voodi tuppa & kuna kõik olid väga väsinud, heitsid nad kõik voodisse magama.
"Siin on tegelikult üsna tore," rääkis Kis Jackile ning uinus siis täielikult.
Hommikul ärkasid nad vara, nii vara, et väljas oli veel pime. Kismet uuris külmkappi & leidis sealt kellokseid & jogurtit.
Ta kutsus Jack ka sööma ning nad arutasid oma rahalist seisu. Iga nädal peavad nad maksma 864$ selle korteri eest. Seega on neil päris normaalselt raha, et teha üks väiksem remont siin.
Peale sööki läks Kismet pessu..
..& Jack pesi nõud ära.
Seejärel tõi ta ajalehe tuppa ja hakkas tööd otsima. Kuna nad kolisid eelmises kodust kaugele, pidi Jack sealselt töölt ära tulema. Tegelikult oleks ta isegi saanud seal edasi käija, kuid 4 tundi sõitu hommikult & õhtul..pole vist väga mõtet. Pealgi tahtis Jack olla võimalikult palju koos perega. "Mh..nii. Vajadakse lasteaeda kehalise õpetajat...Okei, ma võtan ühendust nendega," rääkis Jack omaette vaikselt. Siis kuulis ta magamistoast kisa.
"Hommikust Sandra!"
Jack andis Sandrale jogurtit. "Kallis, ma sain vist töö ka juba! Lasteaias kehalise õpetajana, tundub suht nomaalne & palk on ka täiesti okei!" "Oh, nii tore! Kas sa arvad, et mina peaksin ka..nagu..tööle minema võinii?" küsis Kis vaikselt. "Ei, ei! Sina oled kodus, oled Sandraga & hoolitsed meie pisikese järelt ka!" seletas Jack & silitas Kismeti kõhtu.
Kismet hüppas Jacki sülle. "Ma armastan sind! Niii, niii väga!" sõnas Kismet ning ta sai aru, kui hea elu tal tegelikult on. "Vahet pole, kus me elame. Igalpool, kus olete teie, on maailma parim koht!" sõnas Jack ning haaras sülle ka Sandra.
___
no. ma üritan hakata tegema iga nädal vähemalt 1 osa. Loodan, et on veel ikka lugejaid & et teile meeldib see jutt jnejnejne.. ;D !! sry kirjavigade pärast!
Eesu- Vana Kala
- Postituste arv : 144
Age : 28
Asukoht : Tartu
Re: Kismet & Jack / 0.10
by Eesu Fri Apr 01, 2011 9:11 pm
okei, viimane osa ka siis;D
KÜMNES OSA
KÜMNES OSA
- Spoiler:
"Üks, kaks, kolm ja.." sosistas Kismet Sandrale ja hakkas laulma: "Palju õnne soovime!" "Palju õnne sovimee!" puterdas Sandra edasi ja Kismet hakkas naerma.
Jack avas silmad ja tüdrukud laulsid edasi. "Palju õnne soovime, palju õnne ja rõõmu, palju õnne soovime!" "Oh, kas täna on minu sünnipäev ?" küsis Jack naeratades. "Tegelikult, on küll ja," naeris Kismet vastu. "20.august, ma ei pannud ju kuupäevaga mööda?" küsis Kismet natuke kohkunult, kuid oli endas kindel & naeris edasi.
"Ei, ei. Kõik on õige! 20.august," nõustus Jack ja ajas end voodilt püsti. "Palju õnne issi!" soovis Sandra haigutades. "Ta on natuke veel väsinud, ma äratasin ta liiga vara ülesse. Ta ei tahtnud laulmisest ilma jääda. Ma lähen panen ta magama," sõnas Kismet ja hakkas Sandra toa poole kõndima.
"Kingitus on laual!" hõikas ta veel järgi.
"Hmm. Kingitus ka?" küsis Jack. "No loomulikult!" vastas Kismet teisest toast naerdes.
"Nii kullake. Maga veel natuke," rääkis Kismet ja ootas kuni Sandra oli magama jäänud.
Nii pea kui laps oli uinunud, jooksis Kismet elutuppa ja..
..haaras Jackist kõvasti kinni. "Palju, palju, palju, palju õnne sulle kallis!" sosistas ta Jackile vaikselt kõrva. Ta ei tahtnud Sandrat üles ajada. "Aitäh kullake! Aga võta natuke vaiksemalt!"
"Sa ei taha ju meie pisikesele haiget teha," lõpetas ta rahulikult lause ja silitas Kismeti pisikest kõhtu. Kismet asetas oma parema käe Jacki käele ja sõnas: "Ma ei teeks talle kunagi haiget."
Jack võttis Kismeti tasakesi oma embusesse. "Ma armastan sind!" sõnas Jack vaikselt ja suudles teda tasakesi.
"Tegelikult on mul kook ahjus," meenus Kismetile varsti.
"Ma tegin su lemmikkooki. Marjadega," lausus ta kooki ahjust välja võttes. "Istu!" sõnas ta.
Kismet andis sünnipäevalapsele suure tüki kooki. "Aitäh kallis!" tänas teda Jack. "Pole tänu väärt!"
Seejärel lõikas Kismet ka endale ühe tüki ning mõlemad alustasid söömist. "Mmm, see on tõsiselt hea!" kiitis Jack kooki juba esimesel ampsul. "Mis su saladus on?" "Lihtsalt paar lusikat armastust," sõnas Kismet naeratades ja jätkas oma koogitükiga.
Peale sööki koristas Kismet laua ja pani koogi külmkappi. "Kullake, ära rabele nii palju. Ma tulen kohe aitan sind!" "Ei,ei! Sina oled sünnipäevalaps, las ma hoolitsen su eest."
"Oh sind rumalukest. Sa hoolitsed ju kogu aeg minu eest," sõnas ta naerdes.
"Kas pisike juba liigutab ennast?" küsis viimaks Jack. "Mkm, kui ta seda teeks oleksid ju sina esimene kes sellest teada saaks." "Loomulikult," vastas ta ja pani oma kõrva Kismeti kõhule, et kuulata oma lapsukest. "Ma armastan sind, Jack," lausus Kismet sosinal.
"Ma tean, kallis, ma tean. Mina sind ka." Jack võttis Kismeti oma käte vahele. Lõpuks meenus Jackile töö. "Oeh, kell on juba palju. Ma pean tööle minema," sõnas ta nördinult ja sammus magamistoa poole.
"Oh, kullake. Kas sa pead täna minema?" küsis Kismet nördinult. "Ma ka ei taha minna, aga kahjuks ei saa ma minemata jätta. Ma alles eelmine nädal sain selle töö ja kui ma juba praegu vabaks võtan aega, võin oma töö kaotada." Kismet sai temast aru. "Muidugi, mine," vastas Kismet naeratades.
"Sandrake, kullake. Issi läheb nüüd tööle, ole siis tubli laps emmele," rääkis ta lapsega.
Nähes Kismetit nördinuna, suudles Jack teda rõõmsalt. See tõi naeratuse Kismeti näole tagasi.
Ning siis ta läks. "Õhtul näeme!" hõikasid nad kui ühest suust.
Oh pisike, ma armastan sind väga, patsutas Kismet mõeldes kõhtu. Ta juba ootab aega, kui pisike põksima hakkab.
Seejärel vahetas Kismet riided.
Ja tegi voodi ära.
Samal ajal ärkas juba Sandra ülesse.
"EMMME!" pistis ta karjuma, kui ei näinud kedagi.
Kismet kiirustas kohale. "Ja kullake, siin on emme!" rahustas ta lapsukest.
Ja võttis ta sülle. "T¹¹, emme on siin," rääkis ta ja pühkis pisarad ta pisikestelt põskedelt.
Kui Sandra oli juba rahunenud, pani Kismet ta riidesse ja tegi talle putru. Endale tegi ta ühe suure võileiva. Kui mõlemad olid söönud, tahtsis Sandra klotsidega mängida.
"Ei, ei, Sandrake. Siia auku käib see," aitas Kismet tüdrukut, kui ta aru ei saanud, mis kujukest ta parasjagu käes hoiab.
Ta toppis klotsi õigesse auku ja Kismet plaksutas rõõmust käsi. Kuidas sa küll juba nii suur oled, mõtiskles Kismet.
Kui klotsidega enam mängida ei viitsitud, lõbustas Kismet Sandrat ise. Nad vaatasid veel telekat, mängisid tema kõikide mänguloomadega ja käisid isegi väljas mängimas.
Lõpuks oli Sandra nii väsinud, et Kismet otsustas ta magama panna. Tüdruk uinus peaaegu kohe.
Kui Sandra magama jäi, tegi Kismet veel natuke kodutöid.
Ja võttis ühe sooja vanni. Ma olen nii õnnelik. Mul on tohutult vedanud sellise imelise perega. Kuigi me pidime oma armsast majakesest lahkuma & tulema elama siia, treilerparki, saime me Jacki vanaisalt päranduse.50 000 simoleoni(edaspidi $), mille eest tegime siin kõik korda. ... Loomulikult on mul väga kahju tema surma pärast, kuid samas ka hea meel, et ta nägi ära Jacki lapsed. Ka mina tahan kunagi nii vanaks elada. Kismet lasi oma mõtetel lennata, kuni ta tundis väsimust. Ta ronis vannist ettevaatlikult välja ja pani selga hommikumantli.
Seejärel läks ta diivanile pikutama, kuid kogemata ta uinus.
"Tere, ma olen..kodus," sõna kodu juures võttis Jack vaiksemaks, kui nägi, et Kismet magas. Teisest toast kuulis ta rõõmukilkeid. Ta läks asja uurima.
Sandra oli üles ärganud ja mängis seal omaette.
Siis ärkas Kismet ehmatusega ülesse. "Jack? Kallis? Oled see sina?" küsis ta vaikselt ja sammus Sandra tuppa.
"Oh, sina. Appi, palun väga väga vabandust. Ma ei tahtnud magama jääda, issake Sandra oli üksi siin. Ma olen nii loll, ma poleks tohtinud magama jääda," Kismeti vabandamine muutus paanikaks. "Rahu, kallis. Rahune. Pole hullu, Sandraga on kõik korras! Sa ei pea vabandama, et jäid magama. Sa magad nüüd ju kahe eest," naeratas Jack.
"Sandrake, ole natuke siin, ma pean su emaga rääkima," rääkis ta lapsukesega ja asetas ta maha ning kõndis Kismeti juurde.
"Kallis..Sandraga on kõik korras!" rahustas ta Kismetit nii kaua, kuni ta oli täiesti maha rahunenud. "Nii.." alustas Jack mõne aja pärast juttu. "Ma kohtusin täna juhuslikult ühe oma ema vana tuttavaga ja ma rääkisin talle meie lastest ja sinust. Ta ütles, et oleks nõus meid aitama, Sandraga, et tuleb aitab hoida teda. Ma arvasin, et see oleks väga hea. Ma pakkusin talle ka raha, kuid ta ütles et ei taha seda. Ta tuleb täna õhtul kuue-seitsme paiku siia ja meie läheme välja," seletas Jack rahulikult. Seejärel vaatas ta kella, mis näitas viia minuti pärast kuute. "Niisiis, mine sina säti end valmis ja me saame õhtul natuke kahekesi olla. Lilian on väga tore, vanasti oli ta ka minu lapsehoidja," sõnas ta naeratades, et Kismeti kindlust tõsta. "Okei," nõustus Kismet rahulikult, tegi Jackile pisikese musi ja läks magamistuppa.
Jack helistas taksosse ja kutsus juba takso järgi. Miskipärast tulevad taksod siia väga kaua.
Nii..Huh, ma loodan, et see kleit sobib. Mulle ei lähe hetkel midagi pidulikumat selga. Ta kripsutas nina ja sättis oma juuksed korda.
Seejärel lasi ta Jacki riietuma. "Emme ja issi lähevad natukeseks ajaks ära, aga üks tore tädi tuleb siia sinuga mängima," seletas Kismet talle. "Mängita," oli ainuke sõna, mis Sandra selle peale ütles. Ju ta on siis rahul, peaasi, et mängida saaks.
Üks armas perepilt.
Siis nägi Jack juba Liliani ja kõndis talle õue vastu. "T¹au! Sandra on sees, tule!" tervitas ta Liliani ja juhatas ta majja. Nad rääkisid kõik asjad ära ning Kismet ja Jack sammusid õue.
"Ma loodan, et see takso ikka tuleb. Me oleme juba umbes 20 minutit oodanud," sõnas Jack naerdes ja suudles Kismetit. "Kuhu me üldse läheme?" küsis Kismet ja suudles Jacki vastu. "See on üllatus!" sõnas Jack vaikselt ja takso sõitis ette.
Mõlemad istusid taksosse. Sõit kestis umbes 30 minutit, päris kaua. Lõpuks jõudsid nad kohale.
"Oh.." oli vaid mida Kismet suutis öelda ja talle valgusid pisarad silma. "Mis? Kas sulle ei meeldi?" küsis Jack natuke kohkunult. "Ei! See on perfektne!" sõnas Kismet ja kallistas Jacki tugevalt. Nii romantiline. Tuua mind kohta, kus oli olnud meie esimene kohting.
Nad astusid käest kinni sisse ja võtsid laua restorani taga osas. "Jack..Mul pole lihtsalt sõnu. Ma armastan sind nii, nii palju!" "Mul on hea meel, et sulle meeldib!" Peale sööki kajas üle restorani romantiline laul. "Kismet Martice, kas ma tohiksin teid tantsule paluda?" küsis Jackson d¾entelmenilikult. "Loomulikult, Jackson Hayes," vastas Kismet naeratades.
Ma armastan neid hetki. Hetki, kus sõnadele pole ruumi, tähtis on vaid tema silmad, mõtiskles Kismet.
Ma armastan teda, igavesti! Tema silmad, tema ilus nägu, tema perfektsed huuled, mõtles Jack ja suudles Kismetit vaikselt.
Kuna restoran suleti kell üheksa, pidid nad koju minema.
"Tere Sandrake," tervitas ta last. "Issi, emme!" hõikas plikake neile ja sirutas käed Jacki poole.
"Me oleme siin," kussutas Jack teda. "Kas sul oli tore Lilianiga?" küsis Jack. "Jaa, jaa!" hõikas plikake. "Siis on tore!"
Jackson pani Sandra tooli istuma ja Kismet võttis külmkapist jogurtit. "Ma lähen räägin Lilianiga," sõnas Jack ja läks välja.
"Me oleme väga tänulikud, et sa said Sandrat hoida! Suured tänud sulle tõesti," tänas Jack ja andis talle natuke raha. "Ei, ei Jackson, ära anna mulle raha," vastas Lilian naeratades. "Palun, natukene," käis Jack peale ja Lilian võttis raha vastu. "Mul on hea meel, et sain aidata! Sandra on üks pisike inglike," rääkis Lilian. "Kui teil peaks veel lapsehoidjat vaja minema, siis andke teada!" "Ja, loomulikult! Suured tänud sulle veel. Kas su mees tuleb sulle järgi või ma tellin sulle takso?" küsis Jackson. "Andrew tuleb mulle järgi ja tänan teid selle võimaluse eest," tänas Lilian ja Andrew jõudis just kohale. "Olgu, nägemiseni siis!" hõikas Lilian ja istus autosse.
Jack sammus tuppa: "Oeh, ma lähen võtan ühe vanni, saad sa Sandraga hakkama?" "Ja, mine loomulikult!"
Kismet kussutas Sandrakese magama ja suundus magamistuppa.
Ta vahetas ära riided ja küsis Jackilt paar küsimust raamatu kohta, mida ta luges.
Tavaliselt kukkus Kismet kohe magama, kuid täna polnud ta nii väsinud. Ta sättis end ilusti voodisse pikutama.
Jack pani raamatu ära, et natuke aega veeta Kismetiga. Nad kaisutasid mõnusalt.
Kismet tahtis Jacki sünnipäeva veel erilisemaks teha. "Ma pole täna üldse väsinud!" sõnas Kismet ja tõmbas Jacki endale peale. "Oled sa kindel? Sa näed väsinud välja," muretses Jack. "Mkm," ütles Kismet läbi suudluste.
Siis tõmbus Jack natuke tagasi. "Kuule, sa peaksid magama. Ma kurnan su niimoodi veel täitsa ära," tegi Jack murelikku nägu, kuid Kismet hakkas selle peale naerma. "Jack, palun. Üks õhtu," vaatas Kismet talle silma ja Jack nõustus.
MA ARMASTAN SIND! mõtlesid mõlemad ja lõpetasid päeva pisikese suudlusega.IGAVESTI!
___
huh, nii. ma loodan, et polnud väga igav ja mõtetu osa. ;D
Eesu- Vana Kala
- Postituste arv : 144
Age : 28
Asukoht : Tartu
Permissions in this forum:
You cannot reply to topics in this forum|
|
|